02.04.2008
Pühapäeval lugesin ühe ropsuga läbi Hesse "Siddharta" ja môtted vajusid tâis kôiksust ja usku armastuse vôimalikkusesse. Dostojevskilik kibedus segunes Päkese, lapse naeru, ôite, aiakujukeste, kandiliste aknaruutude, kohustusliku naeratuse ja kevade lôhnaga. Väljast paistab siinne elu nii idülliline. Väikesed majapidamised üksteise kôrval reas ja naeratavad inimesed nende sees. Vahel, jalutades Philippiga liilialôhnas ja päikesepaistes, tekib tunne, et mind isegi ei üllataks, kui nurga tagant jalutaks välja vihmavarjuga kass, vonksutaks kaks korda saba ja jookseks edasi - muidugi on neil siin kassid, kes käivad vihmavarjudega väljas. Vett kartvale isendile on see ju nii loomulik eriti, kui päike vaheldub vihmaga 5-e minutilise kiirusega.
Siin on nii kuratlikult rahulik. Môistagi komistan aeg ajalt Stephani ja Anne-Chatherini tülidesse ja vahel unustangi ennast nendesse, aga pärast raputavaid draamahetki on rahu kiire saabuma - olen ju vôôras. Kôik siin on minule tundmatu ega saa kuidagi kaua südames valuleda. Nônda kipun tegema probleeme neist väikestest pisiasjadest, mis on minu ja mis natukenegi tuletavad mulle meelde, et olen ilma peal ikka kohustustega ja järelikult ka kellelegi vajalik. Nii tihti naeran, pärast telefonikônesid Mikuga enese üle. Oh issand! Mis ajast on saanud kommunaalidest ja üürilepingust elu? Ônneks seda aega ei ole ega tule ka. Lihtsalt see kuidas minutid ja tunnid voolavad saadetuna lapse naerust, nutust, raamatutest, jalutuskäikudest, maitsvast toidust, unest, seltskonnamängudest on mône koha pealt mu aju hakanud küpsetama.
Frankfurdi lennujaamas jättis Tarmo saateks mulle môtte, et siia tulek, olek ja lôpuks kojuminek seletab mulle nii môndagi. Kindlasti on see ka nii, aga mil viisil ja kuidas seda ma veel ei tea. Vôibolla aiman, tunnen, aga sônastada vôi edasi anda ei saa. Sama lugu on selle koha maastiku, ôhu, meeleoluga. Eile ärkasin enne seitset ja see, mida aknast nägin oli seletamatult ilus. Haarasin fotoaparaadi järele, aga kui palju kordi ma ka perspektiivi, nurka vôi reziimi ei vahetanud, ei ônnestunud mul seda jäädvustada.
Hekel mängib playlistis Radiohead ja programm jaotab korraliku koolipoisi kombel kôik sisestatud plaadid kategooriatesse. Näiteks kôikide Opethi albumite järel on sulgudes metal, Red hot Chili Peppersi taga rock vôi siis alternative rock. Radiohead on aga nii armsalt segane tegelane, et
Amnesiac-Rock
Hail to the thief-Indie
I might be wrong-various
Kid A-pop
Nii mônigi neist tähendustest, antud kontekstis, pani mind muigama. Üldistused peakski massiliselt välja naerdama ja tagasi koopasse saadetama. Ma olen nii väsinud olemast eestlane. Ära märgitud kuuluvusega, meie maal on hundid ja lumi. Wow, vähemalt keskmne eurooplane ei pea Eestit vôileivaks. Sellegi poolest tahaksin ma olla korraga rokk, indi, kogumik, ja pop. Asjata loodan, olen ja jään eestlaseks punaste saabaste ja valge barretiga, vähemalt on minus huntide ja lume vôrra eksootikatki.
Ah-haa, homme läheme Pariisi. Mulle tundub, et kogu see suurejoonelisus antud väljasôidu ümber on pôhjustatud eelmiste plaanide nii traagilise kokkuvajumise tôttu. Igatahes Tänapäeva kehtiva kunsti, kirjanduse ja moe emaüsa saan ma homme nägema! No vähemalt me tahaks seda kôike nii nâha, aga külastasin täna Ikeat ja taipasin, et Pariisi maksab mul minna otsima ajaloohôngu, romantikat ja hingeldavat arhidektuuri, sest praegune kunst ja kirjandus siputab märjal rannaliival ja otsib teed tagasi ookeanisse ning mood keskmisele eurooplasele sünnib küll taevasinise Ikea kaubamärgi alt. Kiirelt, mugavalt ja odavalt saab sealt kôike. Eestis Paide ridaelamus elav, tavalisest jôukam linnakodanik läheks ilmselt avanevatest vôimalustest oma koduke maapealseks paradiisiks muuta hulluks ning veedaks veel nädalagi erutuses. Laste pärast ei pea muretsema kohe sissepääsu kôrval saab nad loovutada läbipaistvasse kasti pallidemerega, kus lapselt vôetakse ühiskonnale nii ebavajalik identiteet ja isikupära asendatakse numbriga.
Vabandan, unustasin end jälle sônade vahtu ja Miku sônutsi Ületootesse. Tahtsin öelda vaid, et Ikea on Rootsi kaubamärk, mis esialgu oli hiiglaslik kaubanduskeskus kôikvôimalike kodutarvetele – küünlajalgadest köögimööblini jne. Soodne hind on teinud Ikeast turuliidri ja nii vallutab ta üha uusi ja uusi piirkondi ja valdkondi hôlmates enese alla pea terve Euroopa ja toodab nüüd peale majapidamiskaupade ja mööbli veel riideid ning sööki. Ühesônaga Ikea logoga träni leidub kôikides nendes punaste katustega majades, mida silm seletada suudab.
Tabav tâhelepanek : Parasjagu mängib Radiohead « How to disappear completely » Täpsemalt rida …. Im not here.
Täiesti unustusse hôlma vajunud igand kunagisest igapäevast, reake luterlikust koraalist : ôhtu jôuab jälle….
